Toeta meid

Autismispektri häired

Autism on neuropsühholoogiline arenguhäire, millele on iseloomulik tavapärasest erinev areng nende ajuosade töös ja ajuosade omavahelises koostöös, mis võimaldavad olla sotsiaalses suhtluses edukad.

Esmakordselt kirjeldas autismile omaseid käitumise eripärasid Austria päritolu Ameerika lastepsühhiaater Leo Kanner 1943.a. ning 1944. a. kirjeldas neid ka Austria lastearst Hans Asperger. Autismi diagnoositakse väliste, peamiselt käitumuslike sümptomite alusel, mida kirjeldatakse haiguste klassifikatsioonides.

Praeguseks ei ole teada ühtegi analüüsi ega aparaatidega läbi viidavat uuringumeetodit, mille tulemused kinnitavad või välistavad autismi olemasolu. Autismi võimalike põhjuste täpsustamiseks tehakse kogu maailmas pidevalt teadusuuringuid, leitud on erinevaid võimalikke põhjusi autism kujunemisel, kuid ei ole olemas ühtegi kindlat autism tekketeooriat.

Vastavalt teadusuuringutes kogunenud uutele teadmistele tehakse muutusi ka haiguste klassifikatsioonides (peamised nendest on RHK ja DSM). Eestis diagnoositakse haigusi praegu Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni 10 versiooni (RHK-10) alusel, mille ingliskeelne versioon ilmus juba 1992a. Selles klassifikatsioonis on alalõik “pervasiivsed arenguhäired”, kuhu kuuluvad autism (sh. erinevad autism vormid) ja Aspergeri sündroom. Vahepealsetel aastakümnetel, mil see klassifikatsioon on kehtinud, on erinevad teadusuuringud ja kliiniline praktika näidanud, et erinevad autism vormid ei ole selgesti piiritletavad. Seetõttu on 2013a. kehtima hakanud Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni poolt välja töötatud diagnostikasüsteemi DSM (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) V versioonis kõik autismi vormid kirjeldatud ühe mõiste “autismispektri häire e. pervasiivne arenguhäire” all.

Samasuguse põhimõttega hakatakse autism käsitlema ka RHK 11 versioonis, mis lähiaastatel Eestiski kasutusele võetakse. Seetõttu on juba praegu otstarbekas käsitleda mõistet “autismispektrihäire” erinevate autismi vormide tähistamiseks, eristamata näiteks autism ja Aspergeri sündroomi. Kuna autism on üldnimetus teatud laadi psüühilise tegevuse eripäradele, on sildistamisest hoidumiseks sobilikum kasutada mõistet “autismiga inimene” kui et “autist”, sest autismi olemasolu ei defineeri kogu seda inimest, kellel autism on diagnoositud. Autismiga inimesed erinevad üksteisest väga olulisel määral sõltuvalt nende üldisest vaimsete võimete ja kõne arengu tasemest, autismile omaste psüühilise tegevuse eripärade tugevusest ning kaasuvatest sümptomitest.

Autismi põhilised sümptomid:

raskused sotsiaalsete suhete ja sotsiaalse suhtlemisega
ühetaolised korduvad (e. stereotüüpsed) käitumismustrid, huvid ja tegevused

Praeguseks on teada, et sageli esineb autismiga inimestel erinevate meelte (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, süvatundlikkus jne) ala- või liigtundlikkus, mis lisab autismiga inimesele raskusi eakohasel toimetulekul.

Praeguseks on teada allpool loetletud aju töö eripärad, millega seostuvad autismile omased raskused:

autismiga inimesed tajuvad ümbrust üksikute detailidena, raskused on detailidele õige tähenduse andmisega, detailide – vaheliste seoste märkamisega ning terviku tajumisega;
autismiga inimestel on suuri raskusi meeleteooriaga e. iseenda teiste asemel kujutlemisega ning sellega arvestamisega, mistõttu neil on raske teise inimesega arvestada ja nende võimalikku käitumist ennustada;
autismiga inimestel on raske tegevusi ette aimata, kavandada ja korraldada, probleeme lahendada; seetõtu püüavad nad väga kindlalt ja ühetaoliselt järgida reegleid, mida nad juba tunnevad ja käitumismustreid, mida nad on omandanud – see annab neile mingigi kontrollitunde keskkonna üle;
autismiga inimeste ajul on raske hinnata ennustusvea, sensoorse sisendi täpsust või hälvet; mõned uuringud aga viitavad, et autismiga inimese ennustusviga on väga täpne ja paindumatu. Seetõttu püüab autismiga inimene hoida olukordi muutumatutena, neil on raske olla oma käitumises paindlik ning oma vigadest õppida.

Autismispektri häire olemasolu võiks kahtlustada, kui laps:

tahab peamiselt olla omaette ega tunne huvi teiste inimeste vastu;
hoidub silmsidest, ei pööra tähelepanu tema poole pöördumisele;
ei kasuta 2.-3.a vanuses enam oskusi (näiteks kõnet), mille ta eelnevalt juba omandas;
ei talu väikseidki muutusi enda ümbruses või päevarütmis ja reageerib sellele tugevate emotsionaalsete puhangutega;
mängib ikka-jälle ühetaoliselt mõnda konkreetset mängu ja on väga häiritud, kui teda segatakse;
püüab teistega suhelda, aga teeb seda sobimatul viisil (näit. tõugates) ja pidevalt tekivad konfliktid;
on oma ütlemistes liiga otsekohene ega suuda arvestada sotsiaalseid norme, kuigi neid on korduvalt õpetatud;
on sotsiaalsetest olukordades ja reeglite järgimisel liiga paindumatu ning järjekindel;
paneb väga hästi tähele ja jätab meele detaile, eriti valdkondades, mis talle huvi pakuvad;
tunneb süvendatud huvi teemade vastu (näit. astronoomia, püramiidide ehitus, füüsika jms), mis ei ole lapse selle vanuses tavapärased;
sööb väga valivalt ja toiduvalikut laiendada ei õnnestu vaatamata sihipärastele püüdlustele;
teeb korduvaid ühetaolisi liigutusi (näiteks vehib kätega, hüppab kohapeal, kõnnib edasi-tagasi jne)
ei talu teatud riidematerjale, pea pesemist või küünte lõikamist, teatud helisid või puudutusi jms;
kardab ebatavalisi asju (näit. muru, tuul, puulehtede sahin jne).

Kui on tekkinud kahtlus autismispektri häirele, tuleks seda igal juhul täpsustada ning pöörduda kas laste neuroloogi või lastepsühhiaatrilise ravimeeskonna spetsialistide poole. Konkreetse lapse raskuste põhjuste täpsustamine on oluline selleks, et lapse suunamisel ja õpetamisel kasutada talle kohaseid metoodikaid.

Arvestades eelpooltoodud aju töö eripärasid, mis praeguseks on teada autism aluseks olevatest neuropsühholoogilistest protsessidest, kasutatakse autismiga inimeste abistamisel metoodikaid, mis aitavad autismiga inimestel paremini aru saada enda sees ja enda ümber toimuvast ja sellest, mis on ees ootamas, suurendades seeläbi keskkonna ennustatavust ja kontrollitunnet, toetades sellega autismiga inimese emotsionaalset tasakaalu ning sotsiaalset edukust.